18.juuni

Hei hei hei hei hei!
Mõtlesin, et peaks oma blogi veidi uuendama. Noh et mingi vana infi maha võtma ja mõned lingid maha võtma ja uutega asendama jne. Aga ma ei viitsi
Eks millalgi teinekord teen, suvi on pikk.

Muidu läheb nii ja naa. Elu on kiire ja põnev. Üldse minuarust on imelik küsimus see, et kuidas läheb. Mul on alati raskusi sellele vastamisele . Või kui psühholoog küsib minu käest, et mida teinud oled vahepeal. No…… ühest tunnist kindlasti ei piisa, et ma kogu jutu ära saaks rääkida Nii ma siis lihtsalt vaikin.
Viimati tegeleime psühholoogiga teemaga, mis oli seotud sellega, et ma puhkaks ja õpiks ütlema “ei”.
No mul ei tule see “ei” ütlemine alati hästi välja, kuigi nüüd üritan veidi seda rohkem teha. Kuigi tavaliselt suht sakin. Kusjuures mul vahepeal ongi selline tunne, et ma elan kõikide teiste elu, aga ainus elu, mida ma ei ela, on enda oma. Täna ongi üle piiiiika aja üks õhtu, kus mul tõesti on aega enda jaoks. Nii ma siis nokitsesin omaette ja vaatasin ühe ülihalva õuduka ära.

Be strong, my girls

p.s üks inglisekeelne SH paranemise blogi (aaah mul ei tule see lingi panemine miskipärast üldse välja :S):
http://goodbyed.tumblr.com/

tore, et ma videosid oskan panna

Dont be a zero, be a hero!

Ja käes on juuni.

Iga päevaga hakkan järjest rohkem uskuma, et paranemine on võimalik. Ega tegelikult vahepeal nüüd ülistabiilselt läinud ka pole, aga aina kiiremini tulen nendest madalseisudest välja ja aina vähem sügavamad need on. Põhimõtteliselt kontroll on minu käes, kuid ma tunnen tegelikult iga päev enamvähem, et see SH on ikka olemas kuskil seal all peidus ja üritab ikka võimu saada. Tavaliselt ma annan talle vastu nina ja siis ta tõmbub tagasi sinna urkasse kus ta kössitab , ootab, et ma nii nõrgaks jääks, et talle vastu ei suuda hakata. Igastahes on veel, millega tegeleda ja õnneks mul on olemas ka toetavad spetsialistid, kes mind selles aitavad, ilma nendeta poleks ma praegu siin, kus praegu olen.
Ja mul on nii hea meel, et ma olen oma elu uuesti üles ehitanud, naudin elu ja erinevaid tegevusi. Ning hakkan tundma end vaikselt nagu normaalne inimene
Kirjutaks praegu, et tunnen end nii nagu enne haigust, aga asi on sellest, et ma ei mäleta eriti milline ma olin enne haigust, kuna see söömishäire on kestnud mul 8-9 aastat tõusude ja mõõnadega. Nii et siit ka märkus kõikidele teistele, kes tunnevad lootusetust ja mõtlevad, et ei lähegi paremaks ning kes on selle vastiku õela haiguse käes mitmeid aastaid vaevelnud, et paranemine on täiesti võimalik
Kui mõelda sellele, et aasta tagasi olin ma oma elu madalseisus täielikult, valmis iga hetk ära surema ja tahtsingi ära surra ja ei näinud mingit lootust ega tulevikku ja isegi ei tahnudki mingit tulevikku, sest oli niivõrd läbi omadega ja jõuetu. Praegu kui ma saaks aasta tagasi olnud minale midagi öelda, siis ma kallistaks teda ja ütleks talle, et ära anna alla ja pea vastu, sest see ei kesta igavesti ja läheb paremaks. Ning tuleb aeg, kus sa jälle hakkad elus värve nägema, kus sa suudad süüa enamvähem normaalselt, kus sa käid väljas ja naudid aega oma sõpradega, oled aktiivne ja naudid seda, kus sa vaatad peeglisse ja leiad, et hei! täiesti ok näen ju välja! Et tuleb aeg, kus see SH jääb nõrgemaks ja sa ei ole enam tema ohver, vaid sa muutud tugevamaks, kuni suudad ise oma keha ja end valitseda. Et tuleb aeg, kus sa suudad ära süüa ka 100g shokolaadi ja tunda end selle juures täiesti okilt, ilma surma ihkamata ja mingeid äärmuslikke meetodeid kasutusele võtmata. Et tuleb aeg, kus sa saad aru, et elus on veel nii palju enamat kui see kehakaal, kalorid jms. Kus sa ei hinda end läbi oma kehakaalu ja kus sa ei pea kontrollima oma söömist, et end paremini tunda.
Selle aastaga on toimunud nii suur muutus. Paranemise võti on lihtsalt endaga ja oma mõtetega tegelemises, aga oi kui raske ja ebameeldiv see on – seista silmitsi oma kõige suuremate hirmudega.
See paranemine on NII pikk ja aeglane protsess. Nagu… kiiremini palun!
Ja ma võitlen edasi.
Sorri, SH, u dont own me!!!

Söömishäire töölehed

Panen siia üles mõned lingid SH worksheet´idest jms. Äkki kellelegi on abiks ja kellelgi huvi
Mõned on minu meelest päris abistavad neile, kes soovivad sellest haigusest paraneda ja aitavad paremini samm sammult paremuse poole liikuda, eesmärke püstitada ning end analüüsida ja endast ja oma haigusest rohkem aru saada Nii kahju, et eestikeelseid anoreksia, buliimia workbooke jms pole.

Miskipärast ma ei saa (või siis ei oska )panna siia niimoodi ńende lehekülgede linke, aga ma panen aadressid, ehk siis vana hea kopi-peist meetod

http://www.cci.health.wa.gov.au/resources/infopax.cfm?Info_ID=48 (overcoming disordered eating)

http://www.cci.health.wa.gov.au/resources/infopax_doc.cfm?Mini_ID=44 (töölehed ja igasugune info)

http://www.cci.health.wa.gov.au/resources/consumers.cfm

http://www.oaktrees.org/blog/eating-disorder-worksheets

p.s Kui keegi teab, kus saada või lugeda raamatut Wasted, siis andku teada. Tahaks väga lugeda seda.

Kindlalt eesmärgi poole.

See salakaval Sh bitch otsib iga võimalust, et tagasi hiilida ja millestki kinni haarata.
Viimasel ajal olen pidevalt kuulnud, kuidas paljudel, kellega koos haiglas olin, ei lähe just kõige paremini või on neil olnud tagasilangus jne.
Väkk väkk väkk! Vihkan seda haigust. Vihkan seda, et see on nii salakaval ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et uuesti kellestki oma teravate küüntega kinni haara. Ja just seda, et sa ei või kunagi kindel olla, millal ja kust kohast “ta” jälle kavatseb rünnata. Ja seda, et vahepeal arvad juba, et kõik on ok ja oled juba “terveks” saanud, aga siis tuleb jälle mingi tagasilangus. Et sa pead terve oma elu olema valvel ja jälgima jälgima jälgima, mida sööd, et see SH ei saaks uuesti rünnata.

Ma ei räägi praegu endast. Olen jätkuvalt 100% kindel oma soovis saada täiesti terveks.
Kuid siiski ma tunnen, kuidas see SH üritab mulle ligi hiilida ja hea meelega annaks jalaga talle. “Ta” on nii järjekindel, kuid ma läbi jonni olen VEEL järjekindlam.
Ja ma KEELDUN lihtsalt terve elu söömisele mõtlemast. Ma keeldun sellest, et jaman selle söömisega terve oma ülejäänud elu, et ma ei saa kunagi vabamalt võtta ja pidevalt pean mõtlema ja jälgima mida ma söön. Keeldun sellest, et söömisega seonduv võtab mult nii palju energiat ja aega. Ma keeldun, et nii on kogu mu elu!
Ma tõsiselt ei tea ühtegi inimest vist, kes oleks sellest haigusest 100% jagu saanud (kmm…. kindlasti neid on, peab olema). Ja samas millal saab üldse öelda, et oled täiesti terve eksole?
Mind nagu tõsiselt huvitab, kas sellest haigusest on võimalik 100% paraneda? Või on see tõesti nagu alkoholismiga, et terve elu pead end jälgima. Eks veidi jah, kuna mina arvatavasti ei tohi mitte kunagi enam mingeid dieete pidama hakata, kuna lendaksin kolinaga auku tagasi.
Igastahes……
Ma olen kindlam kui ei kunagi varem oma eesmärgis ja kui sellest haigusest on võimalik täielikult paraneda, siis MINA ka seda teen!
Jalaga sellele SH bitchile!

H- hirsipuder, kohv piima ja suhkruga, sepik või, singi, kurgiga
L- boršisupp, sepik või ja pasteediga, 1 kl kama, 55g Kismet
Õ- ühepajatoit, 1 kl keefiri, sepik või, singi, kurgiga
Oode- apelsin, 160g kodujuustu

Menüü

Kuna paljud oma menüü üles kirjutavad, siis lasen ka ise oma tänase päeva menüü interneti avarustesse
Blogid, kus menüüd lugenud olen, on nii ja naa. Mõni on ilus menüü, mõne menüü peale tahaks lihtsalt hambaid krigistada. Ja siis imestatakse, et miks küll metsa läheb. Huvitav küll, miks miks miks??? Piirava menüüga suurendad sa oma šansse ebaõnnestuda mitmeid kordi. Nagu……..
Ega ma ei ütle, et minu menüüd nüüd alati ülikorralikud on. Ei ole.
Aga õnneks viimasel ajal (ptui-ptui-ptui) olen söönud üpriski eeskujulikult. Seda kõike aitab mul teha see, et ma üritan lahti öelda igasugusest piiramisest jms. Ma lihtsalt ei lase endal piirata mitte kuidagi moodi ja ei lase endal valida ka näiteks kalorivaesemat asja.
Ja midagi hullu polegi juhtunud Ja kaal pole ka tõusnud

H- mannapuder, kohv piima ja suhkruga, juustuvõisai
L- lihapallisupp, juustuvõisai, Napoleonikook 1 tk
Õ- risotto, 1kl piima, juustuvõisai
Oode (tuleb veel) – pirn, 125g puding

Höhöhö. Ma olen veits uhke enda üle.

Tere jaanuarikuu!

Niii…. mõtlesin, et kirjutaks siis üle pika aja jälle midagi.
Minu kohta nii palju, et kaal stabiilne, väljutamist pole üldse olnud jätkuvalt ja nüüd juba võib öelda, et söömishooge pole ka ikka väga väga pikka aega olnud:)

Oled totaalselt augus ja SH ori ning ei saa, kuidagi välja?
Kuidas seda kõike siis tegelikult teha?
Mõned asjad, mis mind aitavad…..
SÖÖ REGULAARSELT JA KORRALIKULT!
1. Jah, sa kardad süüa! Jah, äkki kõik, mis sööd tõstab kohe kaalu. Jah, kardad liiga palju süüa. Palju üldse on õige süüa? Tegelikult mitte miski muu siin ei aita, kui tuleb hakata regulaarselt sööma.
Kui sa tõesti tahad sellest välja tulla ja arvatavasti sa ikka tahad, kuna SH orjuses olemine ei vii mitte kuhugi, nii pole võimalik kaua elada. Ja sa tahad ju elada ja elus kuhugi välja jõuda ja sa ei taha ju noorelt surra!?
See on krdima raske ja eriti alguses, aga tuleb hakata sööma regulaarselt ja korralikult. JA pead lahti laska sellest mõttest, et vähendaks, vähendaks, vähendaks…… jätaks selle ära jnejne. Sa pead lahti laskma mõttest kaalu alandada.
Tegelikult regulaarselt toitudes ja õigesti toitudes tõenäoliselt kaal isegi alaneb. Aga see ei saa olla pea eesmärk.
Kõik toidukorrad tuleb süüa korralikult (H;L;Õ;oode) ja ükski ei tohi vahele jääda. Pole mõtet teha endale dieettoite, sest need maksavad kätte hiljem ja muid piiranguid. Kaloraaz ikkagi kuskil 2000 kanti. Korralik toitumine, mitte piiramine on kõige alus ja lahendus.

FEILI KORRAL ALUSTADA KOHE UUESTI JA JÄRGMISEST TOIDUKORRAST (MITTE SEE VAHELE JÄTTA)
2. Niii… arvatavasti kui oled üritanud normaalselt süüa, siis sa oled feilinud. Pole hullu See on lihtsalt selline asjade käik. Kohe ei lähegi kõik paika. Lihtsalt ei tasu enda ebaõnnestumisest teha liiga suurt numbrit ja alustada ja proovida uuesti. Kui sa feilisid, siis arvatavasti sul jäi söögikord vahelt ära v sõid väga vähe või siis suurema tõenäosusega sa sõid totaalselt üle ja halvema variandi korral veel ka väljutasid.
Nii asi on lihtne. Läks kuidas läks, aga TÄNA (mitte homme) enam nii ei lähe. Reegel on see, et hoolimata kui palju (kasvõi miljontriljon) kalorit sa enne sõid

järgmise söögikorra sööd sa ikka korralikult!

See on rusikareegel.
Miks? Sest kui järg toidukord ei söö korralikult, ei harju korralik toitumine sisse ning see viib selleni, et sul tuleb tõenäoliselt veel kord mõni suurem söömishoog.

ÜLESÖÖMISE KORRAL EI VÄLJUTA
3. Kui sa toitu oled väljutanud ja üritad sellest harjumusest lahti saada, siis see ei ole kahjuks nii, et see muutuks päeva pealt. Ok. Oled võtnud vastu otsuse, et sa ei väljuta (SEST sa ju tahad terveks saada ja oma ELU elada remember?! ). Tõenäoline on see, et feil ikka juhtub alguses (vaata punkt 2). AGA mis ma tahtsin öelda on see, et sa võid ju väljutamistest loobuda ja üritada korralikult toituda (mitte piirata, mida sa arvatavasti oma peas tahaks teha), kuid su keha ei ole veel sellega harjunud. See kõik nõuab veel palju palju aega. Arvatavasti, kui toitud korralikult, tekivad alguses ikka sul veel söömishood, sest keha lihtsalt ei usalda su normaalset toitumist ja kust tema teab, et sa nüüd mingi päev jälle piirama jms tegema ei hakka. Kehal läheb aega, et harjuda õige toitumisega. Kui tekkis söömishoog, siis on ülioluline, et sa ei väljutaks. Jah jah jah ma tean, et on võimalik ära süüa nagu 5000kcal korraga jah jah ma tean, et sul on paanika, jah jah ma tean, et sul on füüsiliselt valus, su kõht tahab rebeneda ja sa ei suuda vb sirgelt kõndidagi, AGA sa ei tohi väljutada. Hambad ristis ja vihaga tuleb see ära kannatada. Sest kui väljutada, oled tagasi selles imeilusas tsüklis ja sul tuleb neid oksendamisi ja õgimisi veel ja veel ja veel…. aga seda sa ju ei taha!
Nii et ei väljuta! Mine teki alla keera end kerra ja lohutab see, et see möödub. See läheb üle! Tuleb lihtsalt ära kannatada.
Ja ega see kõik veel pole sellega kahjuks veel läbi. Arvatavasti sul tuleb veel söömishooge ja läheb veel raskelt, kuid kui täita 1 (söö kõik toidukorrad korralikult ja ei skipi), 2 (feilimise korral söö järgmine toidukord ikka korralikult) ja 3 (ei väljuta ükskõik kui palju oled söönud) punkte, siis mingi aja jooksul ma LUBAN vähenevad söömishood ja paraneb nii vaimne kui füüsiline heaolu.
Söömishood vähenevad just seetõttu, et sa enam ei väljuta ja sööd regulaarselt. Iga kord jäävad söömishood aina väiksemaks, kuni lõpuks kaovad. Ilma väljutamiseta jõuad sa palju vähem süüa ja ka raha ei kulu nii palju. Lõpuks see kõik loksub paika

Lisaks tegelikult ka 4 punkti, mis ülioluline:
4. RÄÄGI JA OTSI ABI! Räägi oma haigusest inimestele, keda usaldad, see võtab SH-l juba pool jõudu vähemaks ja temaga on kergem toime tulla. Samuti on sul vaja toetust, et sellest jamast läbi murda. Kui tunned, et jõudu jääb üksi võitlemiseks väheseks, otsi abi. Sest nii võib täiesti olla, et endal pole energiat absoluutselt enam, et selle koletisega võidelda. Siis on kõige parem variant pöörduda spetsialisti poole.

Minu jaoks need punktid igastahes toimisid ja ma loodan, et äkki on sellest kellelegi abi.
Muidugi paranemine pole nii lihtne, et seda saaks vaid 4 punktiga kirja panna

Igastahes loodan jätkuvalt, et ükskõik kes sa ei ole, kes mu blogi loed, et sul on täna olnud ilus päev ja veel palju ilusaid päevi ees

11.detsember- su tervis on su enda kätes!?

Ülepika aja siis lugesin ajaviiteks blogisid Sh-st ja lugesin enda blogi ka. Ja nii kurvaks tegi. Ise üldse ei mäletagi nii kirkalt, et see kõik oleks nii jube olnud. Aju kuidagi on ära blokeerinud kõik need halvad asjad.
Ja samas on häbi lugeda enda postitusi. No miskipärast hullult piinlik oli.
Jah, ma ju tean, kuidas see asi oli, aga kui see on mustvalgelt kirjas, muutub see kohe palju reaalsemaks.
Arvatavasti keegi eriti mu blogi enam lugemas ei käi (va juhuslikud sattujad), kuna ma siia ju enam ei kirjuta eriti.
Aga kuidagi kahju on ära ka kustutada. Ma ISE tahaks mäletada, millest välja tulin. Nagu JESS! Tundub nii uskumatu. Ja samas ma tahan, et kõik kellel on sama jama ja kes seda loevad, et nad TEAKSID, et on võimalik paraneda ja on võimalik, et läheb paremaks.

Aga kuidas siis mul läheb?
Väljutanud ma pole ja suht kindel, et ei tee seda ka mitte kunagi enam. Samas on juhtunud ikka, et olen liiga palju söönud, kuid õnneks isegi ei tule enam eriti pähe seda mõtet. Algul oli küll raskem, hambad ristis kannatasin ja pooleldi vihaga, seda ülirasket tunnet kõhus. Aga muutunud oli see, et ma teadsin, et väljutamine ei tee midagi paremaks. No selline ülikindel 100 % teadmine oli tekkinud. Ma teadsin kuhu see väljutamine juba edasi viib.
Regulaarselt käin ka arsti juures. Mul toimus jälle mingi arstivahetus. JÄLLEEEE!!!!!!!!
Mis on veidi häiriv ja mõnikord ma tunnen end kui kaltsunukk, keda nässerdatakse ja teisele edasi visatakse.
Aga olen seda võtma hakanud suht paratamatusena ja õnneks mu ajutine uus arst on tore ning temaga saan ma üllatavalt vabalt rääkinda.
AD-sid ei võta, aga et magada saaksin võtan ühte rohtu öösel. Õudusunenäod ei ole ikka ära kadunud. Ning sageli näen jubedaid unenägusid sellest, kuidas olen haiglas ja no mu unenäos on see ikka üks täielik õudustehaigla, kus toimuvad ikka ilgelt jubedad ja halvad asjad. See on veidi imelik, et ma just seda unenägu sageli näen, kuna haiglas olek ei olnud ju üldse nii õudne. Aga ju ma siis ikka alateadvuses kardan sinna tagasi sattuda. Ja ma mõtlen sellele, et kui kohutav see oleks, kui ma uuesti haigeks jääks, kuidas ma veaks kõiki oma sõpru, vanemaid, teisi patsiente, arste, õdesid jne alt ja kuidas kõik mind siis vihkaksid. Nii et mul on hull surve peal miskipärast, et ma EI TOHI haigeks jääda. Mu kõige suurem hirm üldse on see, et ma jään uuesti haigeks ja pean haigla minema.
Muidu on täiesti okitoki. No ma valetaks, kui ma ütleks, et raske pole olnud. On küll ja vahel isegi üsna raske, kuid see on loomulik
Ja ma tahaks kõigile meenutada ühte asja (mis mind motiveerib), et POLE VÕIMALIK EBAÕNNESTUDA, KUI SA EI ANNA ALLA!!!!

Elu ilma SH-ta on üpriski glamuurne

Ma olin haiglas umbes 9 nädalat.
9 nädalat……

Ma olen sageli mõelnud, et kirjutan siia positiivse õnneliku lõpu. Miskipärast olen seda alati edasi lükanud.
Aga nüüd siis kirjutan.
Lihtsalt kirjutan ja ma ei tea, mis sellest välja tuleb ja kas see lõpp on positiivne ja õnnelik.
Kirjutan nii nagu on.
Need haiglas oldud 9 nädalat muutsid mind vääga palju. Kusjuures minu meelest viimased olulised muutused toimusid just viimastel nädalatel ja just minu mõtlemises. Mingil hetkel enam polnud ülikõhn ilus, mingil hetkel ei tahtnud selline olla, mingil hetkel avastasin, et elus on niiii palju muud ilusat ja SH ei ole mingi teema millega oma aega sisustada, mingil hetkel ei tahtnud selle kräpiga enam tegeleda, mingil hetkel enam ei kartnud nii väga süüa, mingil hetkel mu kaalul polnud enam tähtsust.
Mingil hetkel oli mul täiesti suva sellest kaalust, kõikidest lollidest SH blogidest ja foorumites (milles ma enne haiglat põhimõtteliselt elasin), ma tahtsin elada, nautida elu ja tunda rõõmu, mul olid eesmärgid, ma tahtsin midagi saavutada, kuhugi jõuda ja ma tahtsin väga olla terve ja ma tundsingi end peaaegu tervena. Ma olin endas kindel ja isegi välised mõjutused ei pannud mind vähem sööma ja endas kahtlema.

Ja mis ma tahan öelda on see, et SH-st on võimalik välja tulla. Olen selles täiesti kindel. Pole oluline kui kaua sa oled haige olnud, kui hull on olukord praegu, sellest ON võimalik paraneda.
Mu elu pole juba aastaid olnud selline, et ma ei kaalu iga päev (mul meelega pole kaalu kodus), ma ei arvesta automaatselt iga toidukorral ja päeva peale kokku, kui palju ma olen söönud, kogu mu energia ei kulu sellele, et SH-le mõelda, ma söön (tavaliselt) 3 korda päevas + oode ja mul ON ka muu elu.

Ma ei ütle, et see on kerge. See on üks raskemaid asju mu elus. Vahepeal on olnud mitmeid kordi hetki, kus ma ei suuda enam, ei suuda enam võidelda, kus kõik see kokku on olnud selline piin, et surm on lihtsalt parem, surm on kergem ja kergem on alla anda, kui piinelda ja võidelda, kus sind justkui seest ja väljast miljonid teravad nõelad torgivad, need nõelavad su iga keharakku, halvavad mõistuse ja sel hetkel tahad alla anda.
Ka mina tahtsin mingil hetkel alla anda, aga haiglas mul ei lastud ja tol hetkel ma vihkasin neid kõiki selle eest. Ma vihkasin, et nad mind aitavad, ma vihkasin, et nad sunnivad mind sööma, et nad sunnivad mind elama.

Üks parimaid hetki paranemisel oli see, kui ma lihtsalt tundsin end kergena, kuidagi vabana. Nii hea ja vaba oli olla. Ma ei mõelnud enam SH peale, see oli kuhugi kadunud ja ees seisis tulevik. Selline uskumatult hea vaba tunne, SH ei köitnud mind enam, mind üldse ei huvitanud selle teemaga seoses miski. Ma mõtlesin isegi kaalust ükskõikselt, mind ei huvitanud mingi paari kilone kaalutõus (kui see peaks juhtuma), kuna elus on nii palju enamat, nii palju erinevaid huvitavaid ja ägedaid asju, mida mina tahtsin nautida.

Arvatavasti seisab õhus nüüd küsimus, et olen ma siis nüüd täiesti terve?
Ei, ma ei ole täiesti terve. Aga ma olen tervem ja teel täiesti tervenemisele.
Ma olen nüüd olnud haiglast väljas umbes 1 kuu ja 1 nädala, kuid ma tunnen end nõrgemana, kui haiglast lahkudes. Midagi ei ole halvasti, ma olen siiski veel tugev ja endas kindel, aga ma olen jäänud veidike nõrgemaks.
Vahepeal ma kohutavalt kardan. Ma kardan seda, et SH tuleb tagasi, et kogu see õudus kordub….
Vahepeal ma tunnen, kuidas ta vargsi urgitseb ja mulle valesid sosistab, puurib ja minus nõrka kohta üritab leida.
Ja ma kardan teda. Ja ma kardan, et ta leiab minus selle nõrga koha.

Ma tunnen end täna kuidagi rahulikult, samas nukralt ja üksikult. Panen selle teise selle halli ilma arvele.
Mul läheb hästi. Ma olen enamjaolt oma elu üles jälle ehitanud (enne mul oli ju ainult üks elu ja tegevus) ja ma tegelen asjadega, mis mind rõõmustavad.

Mul on hästi ja mul läheb hästi. Lihtsalt……. mõnikord on tunne, et äkki kõik see jubedus, mis on juhtunud mu elus on mu tuleviku juba ette määranud.

20. päev

Hei hei hei kõik häirikud ja teised toredad kaasaelajad!
Sessuhtes, et…… paranen.
Olen seltskonnaga siin ära harjunud ja tunnen end päris okeilt. Eks ikka raske on see, et mul on tunne, nagu poleks mul eriti kontrolli siin ja see natukene tekitab hirmu.
Aga SH-ga on ka paremaks läinud. Kui enne oli peal eranditult SH, siis nüüd juhtub seda vähem. Vahepeal on terve mina ka päris tugev Olen ka teinud selliseid asju, mida varem üldse teha ei julgenud. Näiteks kohvi joon piimaga ja panen sinna sisse ka suhkrut! hommikul. Sõin üheks ooteks jäätist, mis ei olnud Regat, mis annab vaid 101 kcal.
Plaanis on kunagi ka selline värk ära teha, et söön õhtul ooteks mingi saiakese Vot see oleks alles success.
Muidu on siin enamvähem tore, aeg läheb kuidagi nii kiirelt. Vahepeal saame isegi päevitamas käia.
Söömisega tegelemine ja oma deemonitega võitlemine võtab ikka uskumatult palju energiat, nii et ei jõuagi suurt midagi muud teha, sellepärast ka pole siia kirjutanud.
Süüa on ka natukene kergem, vahepeal on neelata hästi raske, nagu toit ei mahuks kurgusta alla. Ja mõnikord ma üldse nagu lähen oma kehast välja kuhugi mujale, kui söön, nii et ma ei saa arugi, et söön ja mida söön.
Mis seisus ma siis olen?
Arvatavasti mul on kehatajuhäired, kuigi ma ise olen KINDEL, et mul neid pole. Süüa on ikka veel raske,täiskõhutunnet ja näljatunnet kah veel pole, kuigi paaril viimasel päeval olen nagu natukene tundnud seda, kuid pole kindel.
Ise olen segaduses ja haiguskriitika on ka vähene. Vahepeal on ikka mõtted, et hmmm olen ma ikka haige v mitte.
Analüüsidest nii palju, et ……
Arst ütles, et seal analüüsides on näha ilmselgeid jälgi sellest, et keha on olnud näljas pikka aega.
Mingeid asju veres on liiga vähe. Mingeid asju liiga palju. Kolesterool muideks pidi mul olema nagu mingi 70-80 aastasel inimesel. Kehatemperatuur oli alguses madal, kuid nüüd juba ok. Vererõhud on vist kah natukene madalad ja kõikuvad. EKG oli alguses jama, ehk siis seal olid mingid asjad liiga pikad või lühikesed, mis viitavad arütmiale, ei hakanud rohkem süvenema, kuna jah keskendumine on nii nagu ta on mul praegu.
Aga midagi eluohtlikku ei ole, nii et õigel ajal sain jaole.
Praegu söön tavatoitu ja KMI on 18,9 vist. Arst tahab, et natukene juurde vb võtaksin, aga vaatab veel seda asja.

Astusin veel ühe suure sammu tervenemise poole – ütlesin oma vanematele, et mul on SH ja olen haiglas. Ei tea kust mul selline julgus ja otsus tuli. Aga hea, et seda tegin. Nad käisid eile arstiga ka rääkimas ja loodan, et nad saavad nüüd sellest haigusest rohkem aru. Kusjuures nad reageerisid palju paremini ja toetavamalt, kui ootasin. Tean, et selle varjamine oleks soodustanud mu söömishäiret.

Eks need 20. päeva siin on läinud läbi pisarate, viha, ängistuse, hirmu ja süütunde. Aga hakkama olen saanud. Ei saa öelda, et mul pole peas ikka neid SH mõtteid, et ala kuluta kaloreid ja võta alla, kuid “terve mina” saab aina tugevamaks ja aina tihedamini ma juba ütlen sellele SH-le, et back off bitch!

2. päev haiglas

Peale hommikusööki:
Nii nii jube on olla, nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii nii nii jube ja halb ja hirmus ja üksildane. Ärkasin ekstra hommikusöögi jaoks varem üles, et mul kergem süüa oleks. See hommikusöök oli üks mu elu raskemaid. Lihtsalt tatrapuder ja võileib ei lähe alla kurgust, isegi kohvi on raske neelata. Selline tunne, et mu kurk on nõelpeenikeseks muutunud ja siis nüüd pean sealt midagi alla pressima. Peale selle ja iivelduse, hakkas mul kõht valutama ja ärritus äärmiselt selle hommikusöögi peale. No eks ta pole ju tükk aega harjunud, et saab hommikul ka midagi peale kohvi süüa.
Füüsiliselt on halb olla, vaimselt on veel hullem. Tahaks nii väga nutta, aga pisaraid lihtsalt ei tule.
Ja ma tõsiselt võitlesin endaga, et sellele pudrukausile ots peale teha ja võileib ka ära süüa. Ma ei saa aru, kuidas see saab nii raske olla. Aga on. Ja ma hirmuga mõtlen juba järgmiste söögikordade peale. Ma ei taha enam midagi sellist läbi teha, ma ei taha et mul oleks enam nii halb.
Peale selle rääkis üks õde minuga, et mu söömiskäitumine on halb jne (noh jah mul läks söömisega kauem aega). Ja ma tundsin end peale seda veel halvemini. No ma ju tõesti üritasin ja sõin kõik ära. Nüüd ma tunnen end veel jubedalt süüdi sellepärast ka, et söön kuidagi (ei tea kuidas) valesti ja mõjutan äkki teisi halvasti. Ja ma tunnen nüüd teistega süües mega survet ja vastutust ka enda söömise pärast ja see just ei aita sellele söömisele kaasa.
Ja praegu ka võitlen. Tunnen, kuidas mul see toit kõhus ringi käib ja seedib ja see on peaaegu väljakannatamatu. Aga ma kannatan hambad ristis selle ära.

MITTE KEEGI EI SAA ARU!